Von Däniken jõuab kiiresti järeldusele, et meie olemegi tulnukad ja seega ei saa olla erilisi kultuurilisi ja füsioloogilisi erinevusi meie ja muude tulnukate vahel (nt lk 25-26, no kui keegi peaks naiivselt arvama, et maavälised olendid on hoopis midagi muud) – mis on argielus erinevate inimestega suheldes tõepoolest silmatorkavalt tõene väide. Mis paneb mõneti matslikult ja trotslikult küsima, et milleks üldse sinna kosmosesse tagasi kobida, alaväärsed nagu oleme. Edasi – kui algul saab teada, et mingid hominiidid said tulnukate poolt kunstviljastatud ning sellest sündis tänapäevane inimene, siis selgub lisaks, et tulnukad elasid hiljemgi jumalatena oma kunstviljastatud lapsukeste juures. Nojah, von Dänikeni järgi käis siin minevikus parajalt suur kosmoseliiklus ja nüüd on inimesed nagu vaeslasteks jäänud, kosmosejumalad pole veel tagasi tulnud. Ja kas neid tulebki. Igal juhul, autor on üsna verine arheoloogide peale
https://drive.google.com/file/d/0BxDUgn81GQthcFE1VkJVaFYyb1U/edit?usp=sharing
